*Varastes romaanides "Unistuste tuba" (1920, e.k 1993) ja "Jaam silmapiiril" (1927) sõjateema otseselt ei kajastu - neis on kujutatud elujanus tegelaste katseid leida väljapääsu argielu labasusest estetismi ja stoilise hoiaku kaudu.
* Erich Maria Remarque ei suutnud unustada neid õudusi, mida ta oli kogenud I maailmasõjas. Sügavast sisemisest vajadusest jutustada, mis oli teda vapustanud ja hirmutanud, sündiski tema esimene romaan "Läänerindel muutuseta" ("Im Westen nichts Neues", 1929.aastal), millega ta sai kuulsaks peaaegu üleöö. Tema romaan tõlgiti umbes viiekümnesse keelde ning juba 1930. aastal vändati selle põhjal ka film. Filmi režissööriks oli Lewis Milestone.
*Aastal 1931 ilmus tema romaan "Tagasitee" ("Der Weg zurück"). See romaan on raamatu "Läänerindel muutuseta" järg. See raamat räägib I maailmasõjast naasnud noortest meestest, kes tahavad alustada oma eraelu. Peamiselt räägibki kohanemisraskustest, mille kirjeldus ulatub huumorist traagikani.
* Aastal 1933 lasksid natsionaalsotsialistid Erich Maria Remarque teosed nende sõjavastasuse tõttu avalikult põletada ning temalt võeti ära Saksa kodakondsus.
*1937. aastal ilmub "Kolm sõpra" ("Drei Kameraden"). Tõelise sõpruse kirjeldus kolme mehe vahel. Veel kord pöördub Remarque Weimari vabariigi eluolu kujutamise juurde tagasi alles 1956 romaanis "Must obelisk" (e.k 1992).
*Aastal 1945 ilmus esialgu inglisekeelses tõlkes romaan "Arc de Triomphe". Tegevus toimub Pariisis, kus valitseb küll rahu, kuid kus on tunda sõja tulekut. Ka selle romaani põhjal väntas Lewis Milestone 1948. aastal filmi. Filmis tegid kaasa Ingrid Bergman ja Charles Boyer.
*1954. aastal ilmub "Elusäde" ("Der Funke Leben"). Pühendatud tema õele. See on tema kõige süngem raamat, mis räägib koonduslaagritest.
*Romaaniga "Aeg antud elada, aeg antud surra" (1954, e.k 1959, 1993) loob Remarque paralleeli romaanile "Läänerindel muutuseta", kuid siin on kangelaseks Teise maailmasõja Saksa sõdur, kel hukkumise hinnaga õnnestub inimeseks jääda.
*Romaan "Taeval ei ole soosikuid" (1961, e.k 1991) annab mõtlemisainet selle üle, et surm ei seostu ainult sõja ja vägivallaga, see kuulub ka täiesti tavapärase elu juurde ja varitseb oma hetke - surm ei taba esimesena sugugi raskelt haiget ja oma peatsest lõpust teadlikku kaunitari Lillian Dunkerque´i, vaid hoopis tugevat võidusõitjat Clerfayt´d.
*Tema viimane romaan "Varjud paradiisis" ilmus 1971. aastal postuumselt, aasta pärast tema surma.
*Tema loomingut läbib tõdemus, et inimese tõeliseks vaenlaseks ei ole teine inimene, vaid surm. Tema kangelased jõuavad sellele arusaamale sageli lähedase inimese kaotuse kaudu, kuid surma ohvriks võib langeda ka tundmatu, kelle inimlikkus paljastub lähivaates. Surma põhjused võivad olla erinevad - vägivald, väljapääsmatu olukord, haigus, õnnetus või lihtsalt rumal juhus -, ent järeldus on ikka üks: elu on habras ja seda tuleb hoida. Tuleb võidelda surma vastu ja inimlikkuse eest.
*Tuleb võidelda surma vastu ja inimlikkuse eest. Just sellisest lähenemisest on teda peetud abstraktseks humanistiks. Remarque ise on end määratlenud "sõjaks patsifistina".
*Remarque on öelnud, et ei taha lugejat ei veenda ega kasvatada, vaid ta kirjeldab seda, mis teda liigutab. Tema romaanid, mida traditsiooniliselt on vaadeldud realistlikena, koosnevad seostatud episoodidest, tegelaste mõtisklustest olukorra üle ja reaktsioonidest ümbritsevale.
*Vaatamata kasvatusambitsioonide puudumisele ilmneb siin selgelt Remarque´i veendumus, et surma vastu ja inimlikkuse heaks tuleb olla valmis isiklikeks otsusteks ja tegudeks.
*Remarque loomingut võib iseloomustata kui:
1. individualistlikku, sest see keskendub üksikisikule.
2. ideoloogiaskeptilist, kuna kindlaid hindamiskriteeriume ja lahendusi ei pea kirjalik võimalikuks.
* Erich Maria Remarque ei suutnud unustada neid õudusi, mida ta oli kogenud I maailmasõjas. Sügavast sisemisest vajadusest jutustada, mis oli teda vapustanud ja hirmutanud, sündiski tema esimene romaan "Läänerindel muutuseta" ("Im Westen nichts Neues", 1929.aastal), millega ta sai kuulsaks peaaegu üleöö. Tema romaan tõlgiti umbes viiekümnesse keelde ning juba 1930. aastal vändati selle põhjal ka film. Filmi režissööriks oli Lewis Milestone.
*Aastal 1931 ilmus tema romaan "Tagasitee" ("Der Weg zurück"). See romaan on raamatu "Läänerindel muutuseta" järg. See raamat räägib I maailmasõjast naasnud noortest meestest, kes tahavad alustada oma eraelu. Peamiselt räägibki kohanemisraskustest, mille kirjeldus ulatub huumorist traagikani.
* Aastal 1933 lasksid natsionaalsotsialistid Erich Maria Remarque teosed nende sõjavastasuse tõttu avalikult põletada ning temalt võeti ära Saksa kodakondsus.
*1937. aastal ilmub "Kolm sõpra" ("Drei Kameraden"). Tõelise sõpruse kirjeldus kolme mehe vahel. Veel kord pöördub Remarque Weimari vabariigi eluolu kujutamise juurde tagasi alles 1956 romaanis "Must obelisk" (e.k 1992).
*Aastal 1945 ilmus esialgu inglisekeelses tõlkes romaan "Arc de Triomphe". Tegevus toimub Pariisis, kus valitseb küll rahu, kuid kus on tunda sõja tulekut. Ka selle romaani põhjal väntas Lewis Milestone 1948. aastal filmi. Filmis tegid kaasa Ingrid Bergman ja Charles Boyer.
*1954. aastal ilmub "Elusäde" ("Der Funke Leben"). Pühendatud tema õele. See on tema kõige süngem raamat, mis räägib koonduslaagritest.
*Romaaniga "Aeg antud elada, aeg antud surra" (1954, e.k 1959, 1993) loob Remarque paralleeli romaanile "Läänerindel muutuseta", kuid siin on kangelaseks Teise maailmasõja Saksa sõdur, kel hukkumise hinnaga õnnestub inimeseks jääda.
*Romaan "Taeval ei ole soosikuid" (1961, e.k 1991) annab mõtlemisainet selle üle, et surm ei seostu ainult sõja ja vägivallaga, see kuulub ka täiesti tavapärase elu juurde ja varitseb oma hetke - surm ei taba esimesena sugugi raskelt haiget ja oma peatsest lõpust teadlikku kaunitari Lillian Dunkerque´i, vaid hoopis tugevat võidusõitjat Clerfayt´d.
*Tema viimane romaan "Varjud paradiisis" ilmus 1971. aastal postuumselt, aasta pärast tema surma.
*Tema loomingut läbib tõdemus, et inimese tõeliseks vaenlaseks ei ole teine inimene, vaid surm. Tema kangelased jõuavad sellele arusaamale sageli lähedase inimese kaotuse kaudu, kuid surma ohvriks võib langeda ka tundmatu, kelle inimlikkus paljastub lähivaates. Surma põhjused võivad olla erinevad - vägivald, väljapääsmatu olukord, haigus, õnnetus või lihtsalt rumal juhus -, ent järeldus on ikka üks: elu on habras ja seda tuleb hoida. Tuleb võidelda surma vastu ja inimlikkuse eest.
*Tuleb võidelda surma vastu ja inimlikkuse eest. Just sellisest lähenemisest on teda peetud abstraktseks humanistiks. Remarque ise on end määratlenud "sõjaks patsifistina".
*Remarque on öelnud, et ei taha lugejat ei veenda ega kasvatada, vaid ta kirjeldab seda, mis teda liigutab. Tema romaanid, mida traditsiooniliselt on vaadeldud realistlikena, koosnevad seostatud episoodidest, tegelaste mõtisklustest olukorra üle ja reaktsioonidest ümbritsevale.
*Vaatamata kasvatusambitsioonide puudumisele ilmneb siin selgelt Remarque´i veendumus, et surma vastu ja inimlikkuse heaks tuleb olla valmis isiklikeks otsusteks ja tegudeks.
*Remarque loomingut võib iseloomustata kui:
1. individualistlikku, sest see keskendub üksikisikule.
2. ideoloogiaskeptilist, kuna kindlaid hindamiskriteeriume ja lahendusi ei pea kirjalik võimalikuks.